Suislepa hümn
Suislepa loomine
Ükskord ennemuistsel ajal meie muinasmaal
taevalaotus äkki katkes suisel heina aal,
pilverüngas kukkus alla — veteväljaks sai,
heinamaast ja heinalistest järv vaid järel jäi.
Vanemuine ütles nõnda: „Olgu Võrtsjärv see,
Peipsi järve juhime ta üleliigse vee.“
Pani loomad-linnud tööle — jõge kaevama,
ise kandle kõlinal viis viisid veerema.
Suur ja Väike Emajõgi sängi saivad siis,
nende kaldail linnulaulust rõkkas muistne hiis.
Aga väike mutionu tuhnis oma teed,
et saaks Veisest Võrtsu viia Õhne veed.
Kalevipoeg Närska mäelt kord Vetevaimuga
hakkasid lingul võidu kive loopima.
Vetevaimu kivi kukkus Võrtsu kaldale —
seiseb sääl kui perepopsi väike saunake.
Kivilõppe koha nimeks Vetevaimult sai,
veelgi kive turjal sinna lisaks tõi —
tahtis ta Võrtsjärvest silda üle rajada!
Kukelaul ta tööd sääl võttis nurja ajada!
Aeg läks mööda aastasadu, aastatuhandeid,
rändur tuli kaugelt radu, läbi metsateid,
Kivilõppes kaunil kaldal peatuma jäi,
sääl kus Õhne suubub järve — sinna kodu lõi.
Suisa lepad, suisa lepad — saigi Suislepa!
Lepad aga heal maal vaid võivad kasvada!
Esimene suisleplane, pole kahelda,
eide kosis, ausõna!
püha pilve vahelta! Pilve vahelta.
Refrään
Võrtsjärve vood lääne kaldale saabudes
suudlevad Suislepat — me kodude randa.
Õhne jõe õnnitlust Suislepast suubudes
Võrtsjärve vetes las naabreile anda.
Töödes või spordis või lauludes, tantsuhoos
sõpruses viibime kõikjal me üheskoos.
Ernst Petersoni andmetel.
Raamatust: Pedai, A. „Tarvastu kihelkond“, Tarvastu vallavalitsus, 2001, lk. 108.
