Suislepa ajalugu

Loomislegendist mõisaajani — kuidas lepikute vahel sündis küla Õhne jõe kaldal.

Sissejuhatus

Kust me tuleme

Suislepa on üks Mulgimaa vanu külasid Õhne jõe kaldal, Võrtsjärvest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Inimesed on siia asunud ammu enne esimesi kirjalikke ürikuid — esiasukate jälgi on leitud Võrtsjärve äärest, Kivilõppest ja Järvkülast.

Koha nimi on kasvanud välja siinsetest leppadest, mis kunagi kasvasid mõlemal pool jõge ja andsid maastikule omanäolise ilme. Sajandite jooksul on Suislepast läbi käinud ordurüütlid, Rootsi väepealikud ja Vene keisrite soosikud, kuni jõe kõrgele kaldale kerkis Uue-Suislepa mõis.

“Suisa lepad, suisa lepad — saigi Suislepa!”

Õhne jõgi Suislepa kohal

Nimi

Kohanimi Suislepa

Eesti kohanimede tekkimist on uurinud mitmed eestlased, sakslased ja soomlased. Tallinna Keele ja Kirjanduse Instituudis on kohanimede kartoteek. Paljud on kohanimesid, mille tüvedele liitub sufiks -küla, -vere, -aru, -saare, -mäe, -järve jne. Sufiks –lepa viitab lepametsadele.

Üle neljasaja aasta tagasi kirjutas saksa reisija Samuel Kiechel, et Suislepa alad on üsna asustamata- vähe rahvast, külasid ja loiuseid. Palju metsa ja võsa. Esiasukatest on leitud jälgi Võrtsjärve ääres, Kivilõppes ja Järvkülas. Sealt liiguti Õhne jõge mööda lõuna poole, kus olid viljakamad ja varjulisemad paigad. Põldu saadi alet põletades.

Ligi poole tuhande aasta vältel on korraldatud rahvaloendusi. Varem kandsid need "Hingede revisjonikirjade" nimetust. Neid teostati ca 10-aastase vahedega. 1637.a. rootsiaegseis revisjonikirjades on meie kohanimeks märgitud Suisla või Suitšla. Hingede revideerimist teostasid katoliku kiriku kasvandikud, kes liikusid ürgmetsades ( ka lepikuis) "suitsu pealt suitsu peale". Üks revisjonikirjutaja pani kirja Suitšla teine Suisla. !684.a. revisjonikirjades meie kohanimena juba SuislepHof. Olemaisolevail andmeil ei olnud meie kandis veel mõisaid.

Sajandid

Suislepa läbi sajandite

Ordumaadest mõisaajani — kõige tähtsamad pöördepunktid.

13. saj
Suislepa maad kuulusid Liivi ordule ja Tarvastu muinaskihelkonda.
1343
Vabadusvõitluse ajal jäid suislepalased vennatapusõjast eemale — kutse jõudis kohale liiga hilja.
1560–1582
Suislepa allus Viljandi foogtile; alad olid Tarvastu linnuse jahimaad.
1624
Maad läänistati väepealik Jakob de la Gardiele, kes kasutas neid jahimaadena.
1637
Rootsiaegsetes hingerevisjonides on kohanimi kirjas kujul Suisla ehk Suitšla.
1680. aastad
Tarvastu linnuse maad läksid tagasi riigile ja jäid kroonuvalduseks.

Mõis

Uue-Suislepa mõisakompleks

Mõisa peahoone kõrvalt möödus tol ajal väga tähtis ja palju kasutatud Viljandi- Tartu, Viljandi- Valga maantee. Kuna Oiu silda üle Suure- Emajõe veel polnud, Pikasilla sild aga oli olemas, siis oli see ainuke maantee maismaa mööda liikumiseks. Juba muinasajal oli suure strateegilise tähtsusega Viljandi-Tarvastu-Suislepa-Tartu maantee, mida kasutasid nii reisijad, kaupmehed, sõjaväed kui ka lõunanaabrite röövsalgad.

Suurte liikumis-teede ääres elada on alati olnud tulus kuid riskantne. Kindlasti väga soodsa asukoha pärast kujuneski selle tee äärde mõisakompleks. Uue-Suislepa mõis asus Õhne jõe kõrgel vasakkalda vallseljakul e. oosil, mille kunagi moodustasid mandrijää sulavetest kihiti settinud kruus ja liiv ning Suislepa ümbrus oli üleujutatud Suur Võrtsjärvest, siis valdav osa pinnasest oli liivane.

Sellega seoses oli elumaja vundamendi rajamine keerukas. Parun kurtnud juhuslikule rändajale oma muret. Pärimuse järgi ei jäänud härrastemaja vundament ehitamisel kuidagi pidama, vaid hakkas pragunema. Siis pakkus keegi rändav vandersell oma abi hea tasu eest. Läks tõi kanepist köie ja koos töölistega leotas köit Õhne jões. Seejärel mähiti köis ümber vundamendi.

Kuivades tõmmanud köis pingule ja praod kadunud vundamendist ning mees teeninud kopsaka summa. Ehitus võis jätkuda. Samal vundamendil püsib mõisahoone ilma ühegi praota tänaseni. Mõis on ehitatud kohapeal valmistatud tellistest ja maakividest. Ka vajalikud naeled tahusid Suislepa sepad. Ehitustööd kestsid 1805. aastast kuni mitmesuguste erinevate töödega 1811. aastani.

Klassitsistlikku mõisakompleksi kuulusid peahoone pargiga, tõllakuur, meierei ja valitsejamaja, õunakelder koos all asuva jääkeldriga ja suur viinakelder. Mõisa peahoone ees oli suur ümar muruplats, mille keskele istutati ehitamise ajal pärn. Ümber pärna, seljaga puu poole oli 8- kandiline pink ( jäljendades katusel olevat platvormi), kus istudes nauditi suveõhtu võlusid.

Loodus

Õhne jõgi

Õhne jõel on mitmeid nimesid: Õhne, Suislepa, Omuli, Omeli, Ömel. Jõe esmamaining on aastast 1478 (Omelsche hecke), sealt ka jõe saksakeelne nimi Ömel. Ühe legendi järgi olevat Õhne jõe nimi vanasti Ahne. Seda sellepärast, et jões elanud näkk, kes olnud ahne inimelude peale. Igal aastal nõudis see ahne näkk endale andamit uppunud inimete näol. Sellepärast siis kutsutigi jõge Ahne jõeks (rahvasuust, jut.Elma Mälk).

Alguse saab jõgi Sakala kõrgustiku lõunaosas olevast Veisjärvest, mis asub 96,3 m merepinnast kõrgemal. Jõe lähtejärv on suur ja madal veekogu, mille pindala on 487,5 ha, keskmine sügavus 1,3 m. Algusosas on Õhne ainult paari meetri laiune ja veevaene, jääb madalvee ajal 3 km pikkuselt koguni kuivaks. Õhne jõkke suubub ülemjooksul mõlemalt poolt palju ojasid ja kraave.

Neid lisandub edaspidigi nii Taageperas, Holdres, Koorkülas, Patkülas. Ka alamjooksul lisandub ojasid. Rulli aleviku all suubub Õhnesse Jõku (Purde, Rulli) jõgi. Siinjuures väike loetelu jõkke suubuvatest ojadest: Ikebera, Raiksilla, Kiviste, Sillaotsa, Kabeli, Antse, Ingaste, Tõldre, Liivre, Tammistusilla, Lagesoo, Matsi, Pokardi ehk Täkste, Lussoja, Koori, Viljakse, Peetrijaani, Kiivike, Ritsu-Koriste, Lõve, Riidaja, Reti, Vooru, Roti ja Randa.

Suur langus ja sügav jõe org on andnud mitmes kohas häid võimalusi vesiveskite ehitamiseks. Enne Teist Maailmasõda töötasid veskid Alal, Taageperas, Holdres, Omuli külas Veski talus Lätimaal, Koorkülas, Asukülas, Patkülas, Lõvel, Tõrvas kaks veskit, Leebiku külas kaks veskit. Käesoleval ajal pole käigus enam ühtki veskit.

Galerii

Suislepa pildis

Vaata kõiki pilte